Kui langevad maskid ja paljastub “nägu”, siis pettud, et Nublu on “päris” mitte “hägu”!

Vahetult enne järgmise aasta valimisi ja totaalset kriisi valitsuse ridades tabas kodumaa avalikkust neutronpommina (või nagu EKRE ütleks Angela Merkelina) uudis sellest, et Maarjamaa mõminaräpi esikõril Nublul on tegelikult päris kodanikunimi ka. Ja ei, tegu ei ole Jaan Rannapi koera, vaid lihast ja luust noore mehega, kes kuni selle nädala esmaspäevani oli veel võimeline iseseisvalt tehtud ja oma argielu “privaatsusele” suunatud otsuse vilju nautima. Ja siis see juhtus. Üks teine noor mees leidis, et ta peab oma elus millegi “ägedaga” silma paistma ja teise inimese eest otsuseid tegema hakkama. Sest rahvas ju nii väga tahab teada! (Ja ei, see ei olnud samasugune olukord, mis sai teoks siis, kui Suur Papa otsustas oma perekonnanime moniker‘ina kasutama hakata).

Tõele au andes ei ole Nublu kunagi väga pingsalt vaeva näinud, et oma esinejanime taha varjuva lihast ja luust indiviidi isiksust kiivalt kaitsta. Ta lihtsalt tegi valiku seda mitte aktiivselt ja otse afišeerida. Ja paljud (kaasa arvatud meediaväljaannete enamus) austasid tema valikut. Kõik asjaolud selle otsusega seonduvates sõlmküsimustes ei ole kaugeltki selged. Ja ei saagi selgeks, sest puudub selguse saavutamise vajadus. Aga üks on kindel. Rasmus Rammo tegi otsuse, mis ei olnud tema teha. Oma teoga tõestas ta järjekordselt, et “Eesti ajakirjanduseetika koodeks” on pahatihti oluline vaid siis, kui asi jõuab kohtukulli kurja järelvalve alla. Ajakirjanduse töö on avalikkust informeerida. Aga selle töö üheks osaks on ka veenduda, et informatsioon, mida sa jagama tikud on oma olemuselt “vajalik” ja selle avaldamine ei tekita põhjendamatuid kannatusi.

Kas Nublu elu muutub nüüd Kolgata teeks? Kas peab ta terve järgneva teadliku elu kandma oma risti ise ja kannatama kõigi eest just nagu Jeesus kannatas meie eest? Ei usu. Pigem on toimunud muudatused kosmeetilised kui et sisulised. Aga see ei vähenda toimunud privaatsuse riive tähtsust. Kuni selle nädala alguseni austasid ajakirjandusallikad noore inimese soovi elada kahte eraldiseisvat, samas võrdset, elu – tudengi ja “mõminaräpi”  oma. Ja kellelgi (välja arvatud väga drastilistel juhtudel riigil) peale Nublu enda, ei olnud (moraalset) õigust teha otsust need kaks paralleelmaailma üheks tervikuks ühendada.

Nublu fenomen oli just nimelt “fenomen” – ühe noore mehe viis olla kindlas muusikažanris omaette “nähtus”. Aga selle “nähtuse” kõrval soovis ta elada lihtsat argielu ilma, et see “nähtus” teda asjatult segaks või temale ja tema lähedastele tülikaks muutuks. (Lihtsa vaevaga saab iga huviline teada, et action staar Vin Diesel on sündinud kui Marc Sinclair ja teinud otsuse lahutada oma karjäär ja eraelu põhjendades seda sooviga kaitsta oma perekonda soovimatu tähelepanu ja oletuste eest.) Ei ole kellegi asi, peale Nublu enda, arutada selle üle, miks Nublu ei soovinud olla “kuulus” algusest peale. Küll aga on meie asi austada tema valikuid. Selleks aga on nüüd paraku piiratum võimalus, kui ta seda varem oli. Aga parem Hilja kui mitte kedagi.

Isiklikult arvan, et õige samm edasi oleks vaagida küsimust sellest, kas noore ajakirjanikuhakatise rutakas käitumine oleks väärt (profülaktilist) karistust eetikakoodeksi vastase käitumise eest. Aga eks see jää toimetuse ja tema otseste ülemuste teha ja otsustada. Infoajastul oleme me nii näljased igasuguse “uudise” järele, et klikimeedia on ülesõitnud faktipõhisest ja kaalutletud info esitamisest. Me ei suuda nimetada Eesti Vabariigi kõiki haldusüksusi, kuna enamus neist ei “”tooda kuuma”, küll aga on paljud meist võimelised nimetama tähtsuse järjekorras ja erutusastme alusel kõik Kardashjanide lemmiksekspoosid. (Ja Kanye võtmata ravimid).

Nublu peab aga leppima olukorraga, kus Rasmuse rutakus on võrdväärne koituse käigus toimunud enneaegse sissepurskega. Kahju on aga teha enam midagi ei saa (kui siis ainult käsi laiuatada ja viimased piisad linade vahele lasta). Ainult tagajärgi likvideerida, sest ennetada ei viitsinud (või ei osanud). Rasmus, mitte Nublu ise, lasi kõik “teised” kuuma joana võõrasse “auku” sisse. Ja nüüd peab “sisselaskmise” osaliseks saanu tegelema tagajärgedega ja lootma, et sellist asja enam ei juhtu. (MIna Nublu asemel saadaks Rasmusele paki “kummi” ja kasutusjuhendi). Rasmus aga saab otsa puhtaks pühkida, püksid jalga tõmmata ja plagama panna, enne kui “sisselaske” osaliseks saanud osapool jõuab püsti karata ja “pauguse” käega üle näo tõmmata. Et meelde jääks. Ja rohkem ei tahaks. Või siis tekiks tulevikus vähemalt “mõttetegevus” enne, kui ikkagi tegudeks läheb.

Parim, mis meie “teised” nüüd teha saame, on kiiremas korras info dubleerimine lõpetada. Laseme noorel mehel edasi elada. Ootame ja vaatame, mis juhtub. Ärme oota temalt selgitusi toimunu kohta. Sest temal ei ole põhjust midagi selgitada. (Kuigi see Rimi järjekorra märkus oli top notch!) See, kas “Öölast” kuulates mõtleme me kapuutsi ja suusaprille kandva “müstilise” kogu või sirge selja ja viksi ülikonnaga abituriendi peale, on meie endi otsustada. Ärgem tehkem sellest valikust Tema probleemi, jätkem see endale. Sest olulisim on ju see, et me hindame tema loomingut, mitte tema nime.

Olen õnnelik ja aupaklik võimaluse eest, mis elu mulle aastaid tagasi andis, kui ta mind Nubluga kokku viis. Siis oli ta veel tavaline koolipoiss ja mina õpetaja rolli täitev parajalt paks mees oma parimates aastates. Hindan Nublu loomingut ja loodan, et selles on killuke ka sellest vähesest, mis õppimine talle koolis andnud on. (Koera saba kergitamine ja värki …). Aga tulevikus tema loomingut kuulates on mul ikkagi meelel tema riimide “värskus ja nutikus”, mitte see, et ta on olnud õpilane koolis X või tudeng koolis Y.

Pidagem siis meeles Oskar Lutsu käe kaudu Raja Teele huultele pandud sõnu: “Nimi ja amet ei riku meest, kui ta ise on tubli ja austamisvääriline!”