Asotsiaalmeedia on viimasel ajal oma erisuguste “libaüritustega”, mis kutsuvad üles asju ümber lükkama, asjades või esemetega ümber maailma sõitma, objekte tühjaks jooma ja muid “ägedusi” tegema, muutunud sama aktiivseks kui valituses olevate erakondade soov jõuludueelse “aastalõpu avapauguga” kaosest viimast võtta. Oluline erinevus seisneb ehk siiski selles, et asotsiaalmeedias saab selliste ekstravagantsustega oma kontole “lisalike”, valitsuses olijad aga saavad demonstreerida ülevoolavat “tagantjärgitarkust” ning ajada kõik sandid otsused kriisi ja ajapuuduse kaela. (Aega konstruktiivseks aruteluks on olnud rohkem, kui Vändra Aveli kehakumeruste “valgustatud” pilte).
Viimati oldi siinkandis “rändamise” peale nii kettas siis, kui Maarjamaad ristiusku pöörama tuldi ja meie kuningad andsid “viimsed pead”, et näidata vastuseisu uutele ja innovatiivsetele ideedele. (Strateegiliselt oli see muidugi jube sant malemäng kõik kunnid korraga saata, aga malet siinmail veel ei tuntud ja “turaka” tagumine käis ka oma reeglite järgi). Aga siis sai rahvas aimu, et pikka jonnimisaega neil pole ja kui valikuid on oma olemuselt kaks – kas kaotada pea või kaotada jumalustepaljusus – siis otsustati kiirelt viimase kasuks ning jätkati tasa ja targu postristimisejärgse itkumisega sellest, et kuradi nahhaalid on need need ristijad – tulevad siia mingit “raamatut” kuulutama, aga ise ei tea sedagi, et enamus meiecundimehi ei oska muud, kui sitta visata, sauna kütta ja naabersaari anastada. (Sest olgem ausad. Tagantjärgi tarkus annab ju adekvaatselt aru, et ühe kibestunud vanataadi ja tema “pauguta” sündinud poja pilli järgi tantsimine, saatjaks miski arusaamatu vaim mis materialiseerub nii nagu jumal juhatab, ei ole pooltki nii äge, kui kummardada puid, kive, loomi, loodusnähtusi ja looduserüppes tekkivaid hallutsinatsioonijärgseid vaimukujundeid).
Järgnenud “valgustusajastu” oli õnneks produktiivsem (ja tänaste “vabaturu” tingimustega võrreldes kordades odavam) ning tasa ja targu hakkas “raamat” rahvale ka meeldima. (Tänaseks päevaks on sellest selgelt kasu ka, sest protestiks “jumalakartusele” ja ratsionaalsusele tugineb rahvas üha rohkem “astraalsele” ja homöopaatilisele kirjasõnale. Ketserlust ju enam ei ole. Nagu ka sellega kaasnenud vapustavaid inimgrilliüritusi). Sest mis seal salata – lood olid ju toredad, õpetlikud ja meenutasid kohati elu ennastki. (Kes sai piitsa, kes sai kivi, kes sai kurje koerigi). Suureks plussiks oli muidugi ka see, et nüüd sai saunas rohkem käija, sest kes siis pühal päeval jumalakotta sügama ja säbelema läheb. (Rivikorrast ja distsipliinist on Maarjamaal ammust ajast aru saadud). Tuleb ennast ikka eelmisel õhtul nii kehas kui vaimus “kuumaks kütta” (tänapäevase “Patuse Poole” kohta ütleks toonane külarahvas irvitades pelgalt “tussukesed”), ihu ja hinge kasida ning järgmisel päeval puhanuna jutlusejärgselt pealevõtma minna. Sest kui sõna on kuuldud ja hääl kähedaks lauldud tuleb ka häälepaelu õlitada ja “laulutoru” loputada. (Õnneks olid toonase aja mehemürakad ka nii vagad ja vagurad, et ei uskunud omal miskeid erilisi maagilisi võluvõimeid olevat ja seetõttu ei võlunud nad igast õllekapast perevägivalda välja).
Mis seal kurta! Saksad olid ausad ja head. (Oli ka neid, kes kohe väga nendesarnasteks tahtsid saada). Andsid maad, tööd ja tuutussegi kui vaja oli. Kui mõisnikul piits koju ununes, sai vahelduseks pilli pläristada, laulu lõõritada ja tantsu vihuda. (Tänapäevameedia teadis hiljuti rääkida, et eelmise presidendi Läti naise eelne proua oli suvisel vabaõhuüritusel “antsu” vihtunud. O tempora, o mores! Moderne elu on armuvalust toores!)
Ja tänasel päeval oleme me taaskord (osaliselt) jälle Sakslastega – aga sedakorda tänu Venelastele – kes hoiatavad oma kunagist “sul liitlane olen, siis mitteniiblitzkrieg kasnäe” kamraadi, et too mitte ei muutuks sarnaseks Aadu kodumaale Austriale ja selle väikestele satelliitnatsiriikidele ning ütleks selge ja kõlava “javohl!”, kui külla tuleb Maarjamaal nii kardetud “rändekoll”. (Venelased kutsumas sakslastele näite toomise korras oma endist “vabastust” natsiriigiks on ikka kõva sõna!) Vaestel austerlastel ka ei vedanud – nad on senini nii kiivalt kõrvale hoidnud sakslaste hulgas nii levinud “häbenemisest” teise ilmasõja üle ja nüüd vot vam pozalusta! Venelased löövad järjekordsel Pandora laekal luku eest ja voila! Maailm on jälle sammu võrra lähemal “koledale tõele” – teada saamisele, et Adolf Hitler on austerlane! (Ma juba kujutan ette kui kihelust täis on History Channel’i toimetus. Varsti on iga austerlase postkasti raudpolt oodata eripakkumist, mis Läti kärakast soodsama hinnaga annab ligipääsu kogu materjalile, mis Histoy Channel kunagigi Austria riigi parimast pojast näidanud või tootnud on).
Eriti äge on muidugi see, et “rändepakti” olemuse kohta on rohkem arvamusi, kui oli siis, kui eelmine peaminister Aasia mandril “väidetavalt” külmikute värisedes noore neitsiga normaalselt läga tahtis panna. Siis oli asi kordades selgem – sillerdas justkui seebivesi. Oli neid, kes uskusid loo vägagi tõenäose olema. Ja oli neid, kes arvasid, et vaevalt see asi nüüd nii dramaatiline oli – pereinimene ikkagi, abielumees, ei too enam oska naisi suudelda. Ja üldsegi – milleks talle selle jama pärast nii kaugele sõita on vaja. Kodumaal regulaarselt toimuv “Vallaliste pidu” on kordades odavam ja kordades viljakam pinnas. (Erinevalt ÜRO dokumendist, mille sisu ja vormiga saab iga soovija vabalt ja takistamatult tutvuda, on müütilise “külmkapilägensikatse” teine pool tänaseni paljudele teadmata ning tema sisu ja vormi kohta adekvaatse “mõjuanalüüsi” tegemine kahjuks võimatu).
Aga igatahes on tore näha, et kadunud pole veel “sõna jõud” ja ühest seiklevast “tindimusta” kogust saab niipalju paksu pahandust tulla. Samas – kus kaotajaid, seal ka võitjaid. Valitsuse kriisist võidab enim vast üldrahvalik “ISIS’s” – individuaalse süüdimatuse igikestev sära. Asotsiaalmeedia on viimaste nädalate arvamustelaviinist tingituna sama vahus kui marutaudis missionäär Amazonase kaldail. Iga asjatundlik arvamus meedias saab vastukajaks ründavaid kommentaare ja süüdistusi “lakeilisuses”, omakasupüüdlikuses ja ostetavuses. (Selles valguses on muidugi Justiitsministeeriumi poolt tellitud “eriarvamus” eriti magus mustik). Sest selleks ju inimesed omale akadeemilisi kraade läbi aastatepikkuse uurimistöö teevadki – et doktorantuuri lõpuaktusel saaks mõlemale kannikale kuldtärni, nibudesse rõngad ja rinnale suurtoetaja logo. Aktiviseerunud on ka kodanikkond. Iga konto on kontraoperatsioon! Eluülikooli korüfeed ei väsi teoretiseerimast ning anaalambaalid arvustamast. Puudu on veel laiahaardelised “eelarvamusfestivalid”, miitingud ja talurahvakogunemised. Piirialadel moodustatakse võitlusvõimet igatsevaid omakaitsesalku, mis ihkavad ihust ja hingest oma “rändurilaskurkonto” plussi saada. Ja seda iga hinna eest! Sest siis oleme me veelgi rohkem nagu meie eelmise presidendi kodumaa ja J.M.K.E. poolt postsovjeetliku ajastu algusaastail ülistusoodi põimitud “Gringode kultuur” käega veelgi katsutavam. (Sest Narva jõe kaldalt “rändurite” pihta tulistamine on sama adekvaatne tegu kui elektronkell ümber tilli vahekorras olla ja “kõikvõimsa magnetvälja” peletavale jõule loota).
Ja justkui kirss jäätisekokteilil, hapukoor pelmeenipitsal või valk vahustis on aastalõpu valimisteralli täied tuurid üles võtnud ja huugab kui nõgesevihane pereema jõulupoodlemise epideemia suunas. Valitsuse või valitsuseta, aga need kuradima Hiina laste poolt toodetud “jõulukingid” ostame me küll kokku! Sest “ränne” on küll halb, aga selle piiramisest tingitud kõrvalmõjude produktsioon on igati asjalik. Ja õige kah. Hiinas on lapsel kodusem töötada. Siin oleks tal külm, kõle ja kidur. Hiinas oleks ta tööstusgigant! Siin aga oleks ta pidur!
Igatahes ei soovita ma kaherattalisel muretseda. Kriisiolukord on organismi tugevdav ja adopteerumist soodustav kehalisvaimuline olek. No laguneb siis laguneb. Teeb uue ja parema. Sileda, mitte kareda. (Jama on muidugi selles, et samal ajal kui Jüri pead valutab ja kossutrenni minna ei julge, siis Kaja meigib, on kogu aeg audiovisuaalselt pildis ja ei unusta ka graatsilisi catwalk’e). Aga praegune boss ei ole ka ju töss. Nagu Karupoeg Puhh on ta mõtteisse vajunult veendunud, et piisava motivatsiooni korral on kõik võimalik. Mõtle, mõtle, mõtle minu pea! Anna märku mulle kellega on hea. Kes seisaks minuga kui kalju. Sest tahtjaid on ju palju. Aga kõigile ei jagu. See valitsemisvärk on nagu siilipoissi lõkkehagu. Endalgi vähe. Istuvad veel pähe. Niigi logole saime mitte hobuse vaid ühe tähe.
Seega asotsialiseeruva meediaruumi kiuste kutsun ma kõiki üles kriisist osa saama ja lisama üritusi, mis “lasevad sisse”, “ei karda kompromisse” ja “ei soodusta disse”. Ja muidugi big props onu Andresele! Õige ment on Tissident!
Halbum 