Elus on olukordi, esemeid ja käitumismalle, mis on oma loomult ja olemuselt hirmsad. Mõnel on foobiad, mis teevad tema elu kas osaliselt või täielikult sotsiaalselt väljakannatamatuks. Teisel jälle allergiad ja talumatused, mis võivad mitte lihtsalt hirmutada vaid kriitlisel piiril ka väga kurva lõpu kaasa tuua. Ja siis on need, kelle jaoks hirm on erguti. Nad tajuvad seda ergutust kas positiivsest või negatiivsest küljest, aga mõlemal juhul on tegu esmalt kehalise reaktsiooniga ning seejärel selle reaktsiooni vaimse tajumisega.
Minule isiklikult ei meeldi õudusfilmid. Mitte sellepärast, et nad alati kõige “õudsemad” oleksid, vaid seetõttu, et nendest maksimaalse efekti saamine eeldab nende tarbimist seltskonnas (või noh enamikel juthudel on see nii, aga saab ka edukalt uhkes üksinduses hakkama, kui vaja on). Ja siis sa istud seal kinosaalis nagu lits lapsega, ja ei tea kuhu seda last panna. (Ühtegi kirikut ka ei paista …) Keegi karjub, keegi itsitab, keegi on kohe kohe lämbumas oma enda “šokihingeldusse”. Ja ainus asi, mis minu peast läbi käib on – kuidas me, kui loomaliik, veel välja surnud pole? Nagu tõsiselt. Enne seansi algust on pea igast ruumi nurgast kosta jutusuminat, mis annab edasi (avatud tekstina või siis meelamal juhul metafooride kaudu) mõtte sellest, et enamus kohaletulnutest on tulnud eesmärgiga saada “rahuldust” ja kogeda midagi uut. Hirm on nende eruti. Nemad aga eruti mahuti.
Psühholoogilise poole pealt ma mõistan, et inimese aju tajub stimuuleid kontekstuaalselt erinevalt ja sellepärast on ka erinevatel kunstilise väljenduse vormidel erinev psühholoogiline mõju. Maakeeli öeldes on tugevam stiimul kehale ergutavam kui seda on nõrgem stiimul. Oma osa on ka sellel, et inimese “reptiilaju” soovib põhimõtteliselt kolme asja – keppi, keeksi ja teki alla! Ja nii imelik kui see ka poleks, reageerib meie keha sisult erinevatele, kuid tugevuselt sarnastele stiimulitele ühte moodi. Nagu süüta noorus teab öelda – see oli nii halb, et see oli hea!
Mõni vaatab õudusfilme ja tunneb kogu seansi jooksul erutavat kõhedust. (Sellest tulenevalt on ka üheks minu “foobiaks” see, et ma ei tihka olla ruumis suure grupi “erutunud” võõraste inimestega ja olla see dude, kelle aju on ellujäämisprotokollist tingituna täistuuridel, kuna tema jupp veel isegi mitte ei sügele, aga ümbritsev ruum on juba mastipuid täis ja ligumärg). Vaimselt hakkan ka mina kõhedate kuid kunstiliselt välja peetud kirjelduste, helide või kujutiste peale “sügelema”. (H. P. Lovecraft on selle žanri vaieldamatu pioneer ja vaimne isa). Aga no gramm talitsust palun! Vaimse ja füüsilise erutuse lahus hoidmine olukordades, kus ümbritsev kontekst seda eeldab või suisa nõuab, on hädavajalik ellujäämisoskus, mis paljudel paraku puudub või longab üle (päris mitme) künga.
Kujutage ette, et “hallide varjundite” saaga esimese filmi linastumise ajal oleks saalis toimunud veel kuumem action kui ekraanil. Vaene koristusmeeskond ja saalipersonal! Üritad sina rahumeeli oma tööpäeva õhtusse saata ja järsku hakkab saali uste vahelt immitsema sellist “erutust” ja “õõvastust”, et ka kõige kogenum Toruabi “supermario” tõstab käed ja annab alla. (Antud juhul oli tegu metafoorilise suhestumisega reaalsuses loodetavasti ealeski teostumiskatsenigi mittejõudva olukorraga). Suure tõenäosusega oleks personali poolne hinnang “elamuse” nautijate suhtes negatiivne. Ja seda mitte seetõttu, et nad oma seisukohta teatavaks tehes annaksid ka hinnangu linateosele, vaid seetõttu, et nad ei soovi olla võõra “erutuse” ja “õõvastuse” tagajärgede likvideerijateks. Vähem tummine on olukord siis, kui filmi vaatamisega kaasneb “ehmatuse” väljendamine läbi grotesksete häälitsuste, suus (ja ka muudes õõnsates kehaosades) peituva “sisu” väljutamise või siis kontrollimatute (spasmilaadsete) kehalist laadi tõmbluste ja krampide. Kui ei suuda olla, siis ära tee teiste elu karmimaks sellega, et sa topid oma suu “midagi” täis ja siis ei suuda seda õigel ajal kinni hoida. (Lahti püsimisega ei ole tavaliselt probleeme, kuna see on sünnist saati sisse harjunud refleks). Enesekontroll on oluline igas eluvaldkonnas. Kinos tahad sa “säbelejat” näha täpselt sama vähe kui viagraentusiasti jõusaalis.
Oma olemuselt vastupidine on olukord siis, kui otsid malbet “himurust”, aga saad toorest õudu tekitava hirmu. (Siinkohal pean vabandama mulle tundmatuks jäänud tütarlapse ees, keda ma omapoolse kehalise kemmergu uksest väljumisega “õuduste öösse” paiskasin. Kahjuks puudus mul teadmine, et ta ukse najale nõjatudes comedy lainel õõtsus. Muidu oleksin ehk enne ukse avamist sosistanud “ma tulen!”). Teatud elulistesse situatsioonidesse sisenemine on kas otseselt või kaudselt seotud “himurusega”. Näiteks ülerahvastatud tantsupõrandale trügimine. Või vastassugupoole riietusruumi “koristamise” ettekäändel imbumine. Esimesel juhul on sul soov saada pisut “tihedat”. Teisel juhul on sul tõsine vajadus saada.
Tantsupõrandal loodad sa korrakski “kerget” kehalist kontakti tundmatu võõraga (ja loodad, et see on vaimselt sama meeldiv kui ta seda lihalikult tundub) ning ootad, et see “põtkumine” jääb tsiviliseeritud inimühiskonna standardite ja tavade tasemele. Mida sa ei oota on see, et keegi sind sama agaralt käperdama hakkab, kui trimmeri tamiil muruliblesid. Meestel juhtub seda muidugi harvem. (Eeskätt seetõttu, et õige Eesti mees on napsu- mitte tantsulõvi ja selleks ajaks, kui “julgus” kogutud on, on ta omadega nii sügavalt “lädrastanis”, et temast ei tule isegi mitte puntratantsijat, rääkimata valju häälega kuulutatavast “kepitantsust”). Aga juhtub sellegipoolest. Isiklikust kogemusest meenub ühe eheda näitena himurast hirmutamisest olukord, kus kutse tantsule päädis tütarlapse poolt minu kui “takistusriba” kasutamisega. Nimelt otsustas tips, et õige nunnu oleks sõna otseses mõttes ronida mööda mind üles ja minu kaela laisklooma kombel puuoksana kasutades vaba käega tequila shot sisse imeda ning selle järgselt üritada silmsidet (mis oli keeruline, kuna neiu oli ilmselt juba nii mõnegi shot‘i ennem sisse imenud), et formuleerida ettepanek “paneme läga ka vä?!” Mine mõnglisse kui romantiline! Positiivne on see, et sain kiirelt selgeks, et tüdruk paindub väga hästi ja seega ei pea kartma, et “meritäht” on ainus asend tema repertuaaris. Negatiivne oli aga see, et ainus, millest minu aju selles potentsiaalselt “himuras” olukorras mõtles oli see, et nah ma keset ööd loomaaeda tulin? “Ahvide planeet” on minu lemmikteoste hulgas küll, aga no andke andkes, ega ma mingi Mati Kaalu mantlipärija ole, et kõik “issanda loomaaia” heidikud endapoole vedada ja Ace Ventura kombel karnevali pidama hakata. (Ja üldsegi on zoofilia meil kriminallkorras karistatav tegu, seega pole mõtet väga himuraks ka minna). Eraldi boonuseks oli muidugi tüdriku poolt letti lajatud “lisaväärtust” demonstreerida püüdev argument “ma õpin majandust!” Miks ma ei imesta, et see majandus omadega nii sassis on. Kus ta saakski vaeseke stabiilselt areneda, kui need, kes seda arendama peaksid on imemis- ja neelamisreflekside arengu poolest edukad, kuid reaalainete tundmise ja planeerimise poole pealt tagaajavas satsis.
Aga “himurusest” rääkides ei saa kuidagi mööda avaliku ruumi suurimast rõõmust, õõvastust tekitava ja hirmu nahka ajava himuruse standardvormist ja üldiselt okserefleksi peale kutsuvast toimingust – avalikust lakkumisest. (Ja jah, just lakkumisest. Ma ei soovi pilduda kive malbete suudlejate, romantiliste näostnäkku läheduse harrastajate ja muhedate musitajate suunas). Avalik lakkumine on inimlooma versioon kasside ja koerte poolt kasutatavast enesepuhastumeetodist, mis erinevalt eelmainitud liikidest on inimlooma puhul näokeskne ja eeskätt sülje eristumisele suunatud.
Teate küll seda olukorda. Ta avaldub erinevates elukeskonna ruumi osades, aga alati sarnaselt. No näiteks ühistranspordis on see tavaliselt üksteise otsas istuvate noorte pärusmaa. (Kuigi peab mainima, et ka vanemad generatsioonid on hakanud tasa ja targu õppust võtma ning proovivad olla nii popid ja noortepärased, kui tervis kannatab). Kunagi ei ole lõpuni selge, mis selle “füüsilishelilise” tegevuse lõppresultaat peaks olema, aga tatti lendab rokem, kui Žirinovskil miitingutel. Vaatepilt on ühtlasi nii teaduslikku huvi äratav kui ka õõvastav. (Ikka ju huvitav teada, et mis maitsega üks või teine osapool on. Ja kunagi ei tea, kas “head isu” soovida on juba hilja või alles vara). Ja enamasti kaasneb selle imala ilastamisega vähemalt üks jäädvustamisepisood. Elik keegi “kolmas”, kes agaralt kõike jäädvustab. (Ja seda kõike otseloomalikult teadusliku verifitseerimise huvides!) Ju vist selle jaoks, et saaks hiljem analüüsida ja keeletehnikaid parandada või neid vajadusel paremaks muuta. Aga ihatahes, keelega või keeleta aga lakutud saab!
Sama olukord võib tekkida ka näiteks öölokaalis. Oled sina rahulikult leti ääres. Ootad oma järjekorda. Ja siis ühtäkki avastad, et sinu kõrval on tööle hakanud “vaakumpesur”. (Heliefektid on eriti õõvastavad. Täpselt selline tunne, et mõlemad osapooled üritavad korraga nii neelata kui ka välja hingata. Sexy as fuck!) Üks pool üritab iga hinna eest võimalikult suure osa partneri näost oma suuga ära katta. Partner aga proovib iga hinna eest millimeetri jagu eemale tõmbuda, et saaks vahelduseks vähemalt ühe ninasõõrme kaudugi hingata. (Sest kui üks hingamiselund on rivist väljas, või kohe kohe koostööd lõpetamas, siis on ellujäämisprotokollis olemas varuvariant). See omalaadne “tiri aga tõmba” lõppeb alati isemoodi. Küll rammestuse (enamasti mõlemapoolse), küll eemaletõmbumise (enamasti naissoo poolse), küll läkastamisega (enamasti võidu). Aga erinevalt ühistranspordi nooruslikust lakust toimub öölokaali lakkumine Murphy seadusele kohaselt piisavalt lähedal selleks, et arvestatav osa tatipritsetest liiguks ka kõrvalseisjate suunal. (Hakkab muidu veel teistel igav ja äkki kurdavad et nigel kaasamine oli). Sest olgem ausad, juba Skype‘i rahvas teadis öelda, et sharing is caring!
Seega jagatagu mu himurad õudukesed! Jagatagu seda löövi, mis end justkui Superliimi tuubi sisu tihkelt ja kiivalt külge tõmbab ja enam mõnda aega lahti ei lase. Sest mida kauem sa kinni hoiad, seda parem see kärgatus tuleb!
Halbum 