Habe ei olnud oma täiskasvanud elus kunagi väga hästi magada saanud. See oli seotud mitte ainult faktiga, et tema uinumisele järgnes potentsiaalne ehitusobjekti mürakuvand vaid ka sellega, et olles teadlik oma unega kaasnevatest heliefektidest oli ta alati ärritunud kui tuli hetk magama jääda. Ta ei soovinud tekitada neid heliefekte, aga ta ei osanud iseendaga ka midagi tarka selles osas ette võtta. Ja otse loomulikult, nagu õigele Eesti mehele kohane, ei soovinud ta välja näidata “eidelikust” ja nõrkust sellega, et ta oma muredega arsti või spetsialisti poole pöörduks.

Iga kord, kui ta seda plaani – abi otsimist siis – mainis, sai ta oma meessoost kaaskonnalt signaale stiilis “mis sul viga on?!”, “mingi tutt oled vä?!”, “saa hakkama raisk!!!!” Ja sellist tagasisidet võis laiendada kõigele – uneraskustest vaimse tervise ja enesetundeni. “Mehed ei nuta” on mitte lihtsalt mängufilm vaid generatsioone penetreeriv maailmavaade. Aga Habemele endalegi teadmata oli ta väga lähedal päevale, mil see kõik muutub. Muutub, sest hirm eluküünla kustumise ees on veelgi vanem kontseptsioon kui seda on mittenuttev või abi mitte otsiv mees.

Alguses oli kõik segane ja pime. No see teine osa oli ka mõistetav, sest kohe kui Habe suutis kobades voodiservalt oma telefoni tuvastada sai ta teda, et kell on pool kaks hommikul ja õpilased ootavad teda alles seitsme ja poole tunni pärast. “Mida kuradit nüüd siis?!” mõtles Habe külmast higist läbiimunud linade vahel hingamist paika saada üritades. “Hakkab see kuradi trall jälle pihta!” pomises ta pimedas korteris vererõhuravimeid otsides. Lootust oli, et peale tablakapauku on enesetunne mingi hetk jälle parem – päris korda ei lähe, aga kannatab tööle minna ikka. “Ei anna alla raisk! Saab hakkama, sest peab saama!” kisendas Habe iseenda peale. Mis see siis ära ei ole, ennegi nii tööle mindud, et vererõhk näitab kõrgemaid numbreid kui suusatajate dopingutoetusega tabeliseis. Tuleb lihtsalt öö vastu pidada ja siis hommikul värskes õhus (hea nali küll tallinlase suust!) tatsates tõmbab normiks ära.

Habe võttis oma tableti sisse ja kooserdas tagasi sängi. “Nojah, tore on, aga und ju ei tule!” Järgnes tundide pikkune vähkremine lootuses, et mingi hek lülitub keha puhtalt rammestuse pinnalt säästurežiimile ja siis saab ehk mõned tunnid akusid laadida. Selle “rammestuse” ootuses tundus aeg justkui seisma jäävat. Peas tormasid ringi tuhanded mõtted. See oli üks suur sürreaalne kiirtee, millel toimusid nii napid möödasõidud kui ka laupkokkupõrked. Mida aga ei tulnud oli uni …

Olles leppinud asjaoluga, et “täna öösel mei ei maga” oli Habe juba valmis end voodist välja vedama, et alustada igahommikuste “hügieenirituaalidega” kui ühtäkki tundis ta, et midagi on tõsiselt valesti. Ja mitte skaalal “täna on saast päev” valesti, vaid reaalselt valesti. Keha ei tahtnud kuuletuda. Ta vajas õhku, aga ei suutnud seda piisavalt saada. Habe proovis kõigest väest hingata kopsud õhku täis, kuid ainus tulemus, mis sellele katsele järgnes oli terav valu rinnus ja tõdemus, et ta ei saa korralikult hingata. “Oi raisk, mida nüüd siis!!!” mõtles Habe endamisi. Peast käis ülihelikiirusel läbi kohustuslik “saan infarkti” kümne punkti käsk, kuid õnneks ei suutnud Habe kõige olulisemaid lahtreid linnukesega täita ning lootis, et päris nii hull see asi ka ei ole. Aga kui ta ei ole oma aju üle kontrolli kaotamas, siis järelikult on see süda, mis on nõuks võtnud temaga koostöö lõpetada. “Nojah, ju siis on aeg …” mõtles Habe endamisi. “Ongi nagu tehtud ja nähtud, aga tegelikult tahaks ju veidi veel …”

Viimases hädas ajas Habe end püsti kasutades selleks viimaseid jõukübemeid, mis tema kehas alles olid jäänud. Ta mõistis, et pikali jäämine on alistumine. Samas ei olnud tal õrna aimugi kuidas enese püsti ajamine selles võitluses aidata võiks. Kuidas sa võitled vastasega keda sa ei näe …

Habe oli oma elus olnud erinevates ohtu evivates olukordades. Osadesse neist oli ta sattunud isikliku intellikõntsa poolt kaasa toodud lollusest. Osadesse aga seetõttu, et ta ei osanud märkamata jätta olukordi, mis oma olemuselt sisaldasid ohtu. Igate pidi loll ajuehitus – seda teadis ta juba lapsest saati. Aga õnneliku juhuse tõttu oli ta nii kaua siiski elanud. Või ehk oli tegu universumi arhitekti plaaniga oodata, kuniks aeg on küps, ja lõpetada see seiklus nimega “elu” eriti markantsel ja rumalal moel…

Olles püsti saanud taipas Habe, et tema olukord ei ole paremaks läinud. Risti vastupidi – see überpingutus viis kopsudest selle viimase õhu, mis sinna kogutud oli. “Tugev töö keenjus!” mõtles Habe endamisi. “Kui mõistus ei aita, siis aitavad jalad raisk!” oli Habeme viimane mõte enne, kui hirmu külm käsi ta südame ümbert kinni võttis. Eelnevalt ununenud külm higi oli taaskord katnud kogu tema keha ning ajus ei olnud enam konstruktiivsete mõtete jaoks ruumi. Need olid nagu luuaga pühitud – neid asendas kalk ja tume tühjus.

Habe oli olnud veendumusel, et ta on minetanud oskuse tunda hirmu ja ängi. Sel varajasel hommikutunnil avastas ta aga ränga kogemuse läbi, et oli tõsiselt eksinud. Iga hetkega tõmbusid hirmu jäiselt külmad sõrmed tema südame ümber aina koomale. Aju karjus “jookse!”, samas teadvustades, et joosta ei ole kuhugi. Miski Habeme sees murdus lõplikult. Tema vaim oli jõudnud pilkaselt pimeda kuristiku äärele ja osa temast soovis sinna kuristikku ka kukkuda. “Ehk on see kõik siis läbi … Ma saan rahu …” mõtles Habe hetk enne seda kui see osa temast, mis ei kibelenud kuristiku sügavusi avastama võttis viimaseid jõupingutusi tehes kontrolli ning eirates kõiki “mehelikkuse” ja “maskuliinambaalsuse” reegleid tegi Habe seda, mida “õige Eesti mees” ju kunagi ei teeks – ta kutsus abi …

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s