Habe oli olude sunnil korduvalt pannud ennast olukorda, kus tööajal pidi järjepanu pingutama, et mitte kaotada enesevalitsust kukekombel keksivate kehkadiveide lävides. Oma enda larhvi suhtes oli tal juba lapsest saati siginenud suhtumine, et vaestel vanematel ei olnud pere loomine paraku esimesel katsel kõige edukamini õnnestunud eksperiment olnud. (Või siis tahtsidki nad lihtsalt ahvi majapidamisse saada …) Õnneks aga parandasid nad selle murekoha teisel katsel väga edukalt ära ning selles suhtes võis eksperimenteerimise üldiselt õnnestunuks lugeda.

Küll aga oli Habe sunnitud silmitsi seisma tõsiasjaga, et elu oli juba väga varakult andnud talle hulganisti põhjuseid adumaks oma välisfassaadi tülgastavat võlu. Ajapikku saabus aga sisemine rahulikkusetunne ning adumine, et kole olla on äge. “Kellelgi ei ole sinu suhtes kõrgeid lootusi või kõrgustesse seatud standardeid” mõtiskles Habe endamisi. “Ainus jama öötöö ajal on see, et igasugu seinapõrkest ilmale tulnud panomehed arvavad, et jube äge oleks kolliga tüli norida. Siis on ruum nende testosteroonitasemest nii tiine, et “Kumm on seks” kampaania muutub oma olemuselt mõtetuks, kuna ka pakendis kumm on nii ligumärg, et ei püsi ei kõige treenitumais kätes ega ka kõige vinnastatumal ristpistesõrmkübaral” mõlgutas Habe oma tumedaid mõtteid edasi.

Habet oli juba kooliajast saati enda puhul morjendanud teadmine, et vahelduva eduga õnnestus mõnel kährikul ta enesekontrolli piiridest nii kaugele välja tõrjuda, et tulemuseks oli ürgse inimahvi ärkamine, mis alati lõppes pärdikupandemooniumiga, mille tulemuseks oli paratamatult kaos, kisa ja primitiivsusvõnked. Pärast veel ka kolossaalne kogus selgitusi, vabandusi ja hämmingus pilke, millest kõigist võis välja lugeda, et ainus koht, kuhu Habe sobida võinuks on rõske koobas Rõhu all, aga kindlasti mitte tsiviliseeritud ühiskond.

Selle “tsiviliseeritusega” sai ka muidugi alatasa nalja. Need samad hampelmannid, kes muidu olid nii maiad nööpimööda üles ronima, olid esimeste killas karjuma, kui barbaarne ja tsiviliseerimatu Habe oli, kui ta neil karvust kinni võttis ja profülaktilistel eesmärkidel sakutas. Naljakaks tegi Habeme jaoks asja aga see, et miskipärast olid need kõikse suuremad matsid alati need, kes teistelt viisakust tagaajama kippusid. Aga eks inimestega ole nagu loomadegagi – mida väiksem raam, seda valjem kisa.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s